Lastel sai suvevaheaeg läbi ja tuli koolitee taas jalge alla võtta. Ega neil vastuväiteid sellele polnudki. Kõik ajasid ennast hommikul püsti ja alustasid oma tavapärast kooliaegset rutiini. Kui ma Piretile ütlesin, et lapsed kooli lähevad, kommenteeris ta kohe, et sul siis jälle võileibade tegemine hakkab pihta:) Jah, nii on, söögikotid vaja lastele kaasa pakkida.
Niisiis, Iti alustas nüüd neljandas klassis ja Artur esimeses. Link meeldetuletuseks, milline oli Iti, kui ta läks peale Austraaliasse saabumist viimasel koolisemestril kindergartenisse, on
siin.
Õpetajad vahetuvad igal aastal, samuti segatakse lapsed klassikomplektides segi. Segatakse sellepärast, et lapsed õpiksid sotsiaalselt suhtlema ja tekitaksid endale uusi tutvusi ja sõprusi. samuti jagatakse ära paralleelide vahel tarkpead ning marakratid, et klassides oleks igasuguste tüüpide osakaal võrdne. Mitte nii, et üks õpetaja peab karja pahapoistega hakkama saama.
Osalt ma pooldan seda, teisalt on kurb, et nii Iti kui Artur oma parimate sõpradega sel aastal ühes klassis ei ole. Eks seal jälgitakse mängu ja löödi tekkinud grupid rohkema sotsialiseerumise eesmärgil laiali. Või jumal teab, mis põhjustel ja mille alustel.
Artur mängis peamiselt kahe sõbraga ja nad on nüüd kõik erinevates klassides… Sama lugu Itiga – tema oli alati ninapidi koos kahe tüdrukuga – üks oma klassist ja teine paralleelist (need sõbrannad on omakorda lasteaiast saadik omavahel sõbrannad olnud ja pole nelja aasta jooksul kordagi samas klassis olnud). Aga ühesõnaga, need kolm tüdrukut olid pidevalt vahetundide ajal koos ja sel aastal on nad kõik erinevates klassides. Aga neil on juba sõjaplaanid paigas, kuidas nad jätkavad vahetundide ajal koos mängimist. No eks näis. See võib välja töötada neil küll, sest senimaani töötas see ju neil välja. Eks niimoodi tegelikult selgubki, kas mis-silmist-see-meelest või kestab tugev sõprus edasi.
Aga siinkohal siis kooliminek. Meie maja ukse ees pargis:
Mainiks niipalju, et Iti on selle kleidiga käinud algusest saadik, ehk kolm aastat+1 semester (õieti küll kannavad nad poole ajast ka talvist koolivormi). Kleit on väga heast materjalist ja pole mingeid nähtavaid vanumise märke (olen küll lahtihargnenud voldiõmblust tagasi õmmelnud). Kleit on suurus nr 8 (vanuse järgi) ja on juba eelmises õppeaasta algusest maksimaalse pikkuse peale alla lastud. On mini küll, aga selline pikkus on siin täiesti aksepteeritud, õieti need koolikleidid originaalis peaksidki olema pealepoole põlvi. Aga Iti ise ei taha nii lühikest ja tuleb ikka uus kleit soetada küll. Vast peame talvise vormini veel vastu!
Link eelmisel aastal kooliminekust on siin, ja nagu ma saan ka nüüd tõdeda, on ka Arturil püksid oluliselt lühemaks jäänud:)))))
Mõlemad said uued kingad, aga muu varustus on kõik varasemast ajast. Soetada tuli veel koolitarbed – uued pliiatsid, teritajad, liimid, käärid, pinalid jne, kui ei olnud sobilikku eelmisest aastast olemas.
Annan vanavanemate jaoks detailse pildireportaazi laste kooliteest.
Pargist mööda kõndides suundume paremale:
Keeramegi paremale:
Kõnnime paakümmend meetrit otse:
Suundume majade vahelt suure tee poole:
Majade vahelt viib jalakäijate tee suurele teele. Pange tähele kuidas Iti kõnnib pika sammuga ees ja Artur jorutab taga:
Jõuame liiklussõlme ehk ringteele:
Tuleb minna üle tee – hindame olukorda. Kusjuures sellel ristmikul on paha see, et seal pole ülesõidurada ja autod põhimõtteliselt ei pea peatuma. Alati on üks rist ja viletsus, sest koolimineku ajal on liiklus nii tihe:
Paremalt ei tule, aga vasakult küll. Tuleb jõuda tee keskele saarekese peale:
Nüüd üle kolmnurkse “põllu” – siia paremale rohelise aia taha hakatakse ilmselt korrusmaja ehitama. Kohalikud inimesed küll protestisid (et liig apalju rahvast, autosid, liiklust juurde jne), aga vaevalt et see väga aitas. Kuigi ehitustegevust pole alustatud juba pikemat aega. Kui üle põllu saab, siis mööda teed edasi minnes tulebki kool:
Tuletasime “põllu” peal meelde, kuidas Artur “väiksena” (2,5-3aastasena) armastas sealt kanalisatsiooniaugust alati alla vaadata kui me Itil koolis järel käisime:
Nüüd veel natuke mööda sirget tänavat:
Ja olemegi kohal!
Koolihoov oli siginat-saginat täis. Kõik Kindergarteni juntsud läksid oma vanematega koolitee algust tähistama.
Niimoodi siis tulevad autod koolihoovi hanereas ringile, lapsed tulevad autost välja ja autod sõidavad jälle hanereas välja. Kõik töötab nagu kellavärk:
Tagasi koju kõndides olid juba ummikud täiel rinnal tekkinud (kusjuures tavaliselt on meie mineku ajal juba ummikud ringteeni välja):
Siin peatuses ootas ju Anni koolibussi:
Koolipäev möödus edukalt.
Õhtuks oli koolilastele tort! Ja mis muu kui minu lemmik Pavlova. Te mõtlete, et “Jälle!”, aga ma ei suuda sellele õhkõrnale kiusatusele vastu panna ja sööksin seda veel ja veel. Ja lastele ka maitseb. Ja oli ju ometi nii pidulik sündmus!
HEAD KOOLITEED!
posted by mutukas in 
