MUTUKA PÄEVARAAMAT

Täna läksime Port Douglasest snorgeldustuurile.

Peaks mainima, et oli mitu korda põnevam kui eile. Käisime kolmes erinevas kohas snorgeldamas ja seega oli palju vaheldust ning korallid olid ka palju huvitavamad ja rikkalikumad kui eile. Tegelikult ongi nii, et mida ülespoole, seda ilusamaks läheb.

Veealune kaamera, millega meeskond pilti tegi:

Teel korallrahule (sõit poolteist tundi) nägime delfiine:

Lapsed on jälginud telekast lastekanalilt eelnevalt mingit saatesarja Great Barrier Reefist ning nad on meid ka nüüd kõigega kurssi viinud – milline rõõm on neil näha tuttavaid kalu päriselt vees – nii nad muudkui puistasid varrukast kalade nimetusi nagu clownfish, parrot fish, sea cucumber jne jne. Ja kuidas ikka see merikurk hingab tagumise otsa kaudu ning et papagoikala on värviline nagu papagoi ja tal on nokk nagu papagoil ja ta sööb kiviseid koralle.

Papagoikala:

Oh seda röömu, lapsed said jälle maoori wrasset paitada – selle nimi oli Fred:)))

Artur üritas kõiki kalu paitada, mida ta nägi. Muudkui sukeldus ja üritas:

Sinine meritäht:

Suur karpkorall, kes avas ja sulges suud:

Merekurk:

Täna oli plaanis päevane snorgeldamiskruiiz Suurele Vallrahule.

Lahkumine Cairnsist:

Suur Vallrahu on maailma suurim elavorganism – erinevad korallid, mis moodustavad koloonia, mis kulgeb üle tuhande kilomeetri pikkuselt mööda Austraalia idarannikut Queenslandi osariigis. See on unikaalne kooslus erinevatest korallidest ja kaladest ja muudest mereelukatest.

Tänasel päeval kujutab Suur Vallrahu endast Põhja-Queenslandi turismiäri objekti, mida külastavad tuhanded huvilised iga päev.

Vallrahul on  tuhandeid väikeseid saarekesi, mis valdavalt on liivasaared. Green Island on ainuke korallrahu saar, millel on vihmamets – see oli meie tänaseks esimeseks peatuspunktiks.

Kookospähklist idanenud palm:

Poolteist tundi  oli aega saarel ujuda ja snorgeldada ja turiste vahtida. Põhiliseks vaatamisväärsuseks oli asiaatide grupike. Tulid seal paksult riietatult

ülikonnapüksid üles keeratult:

Seejärel suundusime katamaraaniga edasi juba kaugemale, Vallrahu välisservale, et nautida snorgeldamist täiel rinnal avamerel. Katamaraan pani end ankrusse sellise platvormi juurde:Ja siis snorgeldama. Snorgeldamisala oli piiratud poidega ja platvormil passis vetelpäästja.Vesi ja õhk olid mõlemad 27 kraadi ja snorgeldasime mõnuga.

Lapsed on meil ka ju kõvad snorgeldamisfännid. Iti ootab, millal ta 12-aastaseks saab, et saaksu juba sukelduma minna.

Arturi õnnepäev. Esiteks oli vesi nii soe, et tal ei hakanud snorgeldades külm, nii et ta sai kogu aeg meiega kaasa teha. Muidugi passisin tal koguaeg kullipilguga kõrval, sest oli ka väike lainetus nii et ei tahtnud teda hetkekski silmist kaotada.

Aga päeva tipphetk saabus tema jaoks siis, kui stardiplatvormile ujus Wally ehk maori wrasse, kes on suur sõbralik ja uudishimulik kala, kes heameelega poosetab ja keda saab suisa paitada.

Artur meil täitsa armus ära ja terve tagasitee rääkis kuidas ta igatseb jälle Wallyt paitada. Lausa nuttis ja õhkas. Ostis endale postkaardi Wally pildiga ja vaatas seda ja õhkas.

Võiks öelda, et värvikirevust oli suht vähe, domineerisid rohekad-pruunikad toonid, sekka siis sinised korallid ning värvilised-kirevad kalad.

Nägime haid – ei ole ohtlik.

Mul on tekst juba sada korda ühenduse katkemise tõttu ära kadunud nii et rohkem ei kirjuta. aitab.

Õhtul sõitsime 60 km Cairnsist välja -Port Douglasesse ja homme läheme veel phele snorgeldustuurile, sest vöga münus oli.

Teisipäeval ootas ees 4 h autosõitu Kings Canyonist Alice Springsi. Kõigepealt tuletati meelde, et ikka õigel pool teed sõidaks.

Kõige igavam sõit üle pika aja. Pikad sirged teed, tee ääres midagi pole peale kõrbemaastiku. Vaatepilt oli minu jaoks üllatavalt roheline, ju on siis piisavalt vihmane sügis olnud.

Mul nüüd fotot pole, aga teel sõitsid sellised maanteerongid – veoautod kolme treileriga. Ja terve tee oli karavanautosid täis. Muudkui sõida mööda!

Lõpuks jõudsime Alice Springsi. Kolasime mööda kohalikku peatänavat. Aborigeenid külitasid tööhõivekeskuse ees. Nad on kõik nii kasimata ja koledad. Nagu asotsiaalid.

Vaade Anzac Hilli otsast linnale. Linn on väike, elanikke vist ainult 26 tuhat vms. ei viitsi järele kontrollida.

Õhtul lennukiga Cairnsi!

Coming soon

Vaatamata ilmateatele oli ilm täna hoopis teine tera, päike siras, taevas oli pilvitu ja hele. Hommikul ärkasin selle peale kui pool seitse kõik masinad akna taga ühtäkki startisid ja minema põristasid. Et jõuda päikesetõusuks Ulurud imetlema. Kui ma ennast kolmveerandist püsti ajasin, ei hakanud me enam ise ummisjalu tormama (päike tõusis 7.15), vaid panustasime homse hommiku peale.

Tänase kohta võib aga väita, et täna oli Uluru hoopis uhkemates värvitoonides:

Ja sai ka Uluru päikeseloojangul kogu hiilguses ära nähtud. Oli tõesti uhke ja leegitsev oranzpunane.

Tänane päevaprogramm nägi aga ette 50 km kaugusel oleva Kata Tjuta kivikogumite külastamise, mis on samamoodi kivimoodustised, ainult et kivirahnud on siin ilma detailplaneeringuta kokku kuhjatud. Kata Tjuta tähendab aborigeeni keeles Palju Päid.

Koostis on ka teistsugune (Uluru on liivakivist) – aga Kata Tjuta kivid koosnevad nö ehitusjääkidest – kivid ühendatud omavahel seguga, mis koosneb liivast, mullast, tolmust. Lahtised tükid nägid völja nagu Marilini tehtud kamapallid.

Võtsime ette mõned kahekilomeetrised jalutusrajad.

Kaamlid kesapõllul:

Võite arvata, et mida need kaamlid austraalias teevad, aga uskuge või mitte, neid elab siin rohkem kui Põhja Territooriumil inimesi kokku. Kunagi toodi kaamlid sisse tööloomadeks, ja nad kohanesid austraalias looduses hästi.

Ühte sisalikku nägime ka:

Enne Austraaliast lahkumist on vaja veel vaatamisväärsusi vaadata. Laupäeva hommikul algas nädal ja kaks päeva kestev reis marsruudil Uluru-Cairns.

Jõudsime Ayers Rocki keskpäeval (lennukiga Sydneyst 3,5 h). Juba lennukiaknast paistis maandumisel Austraalia uhkus ja sümbol – võimas Uluru monoliit, mis asub peaaegu Austraalia südames. Uluru kõrgus on 862.5 meetrit üle merepinna, 348 m kõrge, 3,6 km pikk, 1,9 km lai, ümbermõõt 9,4 km ja katab 3,33 ruutkilomeetri suuruse ala. Ulatub mitmeid kilomeetreid ka maa alla.

Vot sellise mürakaga siis tegu. Siiski pole ta maailma suurim monoliit, vaid see au kuulub Mt Augustusele Lääne-Austraalias.

Uluru on tegelikult hall, kuid rauaühendid muudavad selle roostepunaseks, nii nagu kogu Austraalia kõrb. Seda ilu saime ka meie nautida.

Uluru paistis tee peal juba kaugele:

Kohustuslikud turistipildid:

Meie kõndimist ümber kivi ette ei võtnud, küll sai aga autoga ringi peale teha ja vaatluspunktides kõndida ja imetella. Igast küljest oli kivi erinev:

Päikesetõusu ja loojangu ajal käiakse imetlemas kivi erinevaid värvitoone, mida valgus tekitab. Me sättisime ka ennast loojanguks valmis, aga kahjuks oli pilvine ning punast lõõskavat kivi me seetõttu ei näinud. Selle punase efekti tekitab loojuv päike. Loodame homse peale, kuigi homseks lubab sademeid, aga ehk selgineb. Esmaspäevaks lubab päikest taas ja siis näeme loodetavasti kivi ka tõusva päikesega ära. Seejärel suundume Kings Kanjonisse, kus oleme ühe öö ja teisipäeval Alice Springsi, kust õhtul Cairnsi edasi lendame.

Siin siis aga Uluru tänase päikeseloojanguga: 

Päike loojus 6.08 pl ja seejärel hakkas kiiresti hämarduma. Lõpetuseks hakkas veel vihma sadama. Aga õhtu on soe, tänu sellele et on pilves… ööseks lubab 13 kraadi. Aga muidu võib nulli kraadi juurde langeda talvel. Pilvede tõttu ei näe me täna ka tähti.

Päeval on temperatuur üle 20 kraadi.

Head ööd!

Ma pole sada aastat kirjutanud, ei ole nagu vaimu peale tulnud. Kuigi pildid laadisin juba ammu ära, siis jäi jutt juurde kirjutamata. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Lihavõttepühade ajal käisime koos Helle-Mai ja Jarekiga telkimas Wollemi Rahvuspargis. See jääb Sinimägedest edasi sisemaa (Mudgee) poole, sõita umbes 300 km. Ilm oli ilus ja päikseline – suvine, kuigi õhus on juba tunda sügist. Kui päike läheb varju, on selline karge. Õnneks aga jagus päikest meile kuhjaga.

Maastik  hakkas sõites järjest muutuma – taamal mäed täies ilus.

Ööbisime rahvuspargis telkimisalal, kohanimi oli Dunns Swamp. Superkoht jõe ääres. Käisime kanuuga jõe peal sõitmas. Suured kivid, kus lapsed said ronida:

All paistab telklaager:

Meie telk:

Meie ajaveetmisnurgake:

Meie baarilett:

Meie lõke ja söök:

Meie pidulaud – vanakas ja pasha:

Imeilus hommik – karge õhk ja aurav vesi. Helle-Mai tormas ujuma, sest vesi oli soe. Õhk aga jääkülm:

Järgmine päev ekskursioonitama:

Mudgees oli iga nurga peal kirik:

Toimus laat:

Siis läksime külastama veiniistandusi, sest Mudgee on tuntud veinipiirkond.

Karin, sorry – jah, leidub küll siin imeilusaid veiniistandusi…. Sinul jäid nägemata, sest me ei näidanud… Ehk siis kunagi!!!! Ei tea millal? Hahaa!

Ilus loodus teel telkimiskohta:

Aiva ilusamad ja ilusamad vaated:

Keegi on käinud kiva loopimas:

Meie kämpimiskohas mõned kämpisid igavesti vägevalt. Kui soovite, siis nii…

… või hoopis nii?

Austraalllased on ikka vägevad kämpijad nagu näete ülevalolevalt pildilt. kogu elamine on kaasas!

Järgmisel hommikul pakkisime laagri kokku ja läksime veel bushwalkingule. Vaade lookoutist, ilu tahtis ää lämmatada ja silmanägemise võtta:

Palju ilusaid pilte jäi veel üles laadimata, aga käib nii kah.

Kohtumiseni:

Tänasel sünnipäeval kohtasime sellist elukat:)

Grilli hooaja avamisel Mardi juures, et luua soojemat õhkkonda, oli vaja pildile tuua veidi eksootilisemaid ja soojema maa elajaid.  Mõned suuremad õlled ja plaan oligi koos. Käiku läksid hoiul olev Käpa  dingo, juuksevärv ja shabloonid juttide piiramiseks.

Peo käigus leidis pitsu enda tõelise identiteedi ja tuli kapist välja:

Hiljem mõtlesime, et seome talle koti kõhule et tast saaks känguru.

Kolmas variant oli ta muuta friisi tõugu lehmaks, aga meil ei olnud 4 sõrmega kummikinnast, mida udarana kasutada.

Suurest pingutusest kasvasid isegi Mardile juuksed pähe:

Ja Kaisa tegi total makeoveri:

Vot sellised koeratembud.